Rulatajad ei lasknud ennast linnast segada ja tegid pargi

Kalamajja valmis Tallinna uusim siserulapark.

Kirjutas Postimehes Risto Kozer 02.12.2022

Rulatajad ajamas Krulli pargis rulaasja Foto: Erakogu

Rulatamine on kunst

Rulatamine oli esimest korda Olümpiamängudel Tokyos 2020 ja 2024. aastal on rulatamine Pariisi Suveolümpiamängudel.

Linnade arenguga kolib järjest enam tööstust linnapiirkondadest väljapoole ja linna tekivad uued oaasid, kuhu inimene saab sisse kolida. Võtame näiteks kasvõi Telliskivi loomelinnaku, Põhjala tehase Koplis või Aparaaditehase Tartus, millel kõigil on teatud mõttes sarnane minevik ja ehk ka tulevik, vanadest tööstuskvartalitest saab n-ö pehme linn.

Enam-vähem kõiki neid kohti on iseloomustanud see, et sinna on kõigepealt jõudnud rulatajad. Kõigepealt tuleb rulataja ja siis tulevad teised, on võrdlemisi tavapärane urbanistlik stsenaarium. Krulli kvartalisse on loodud Tallinna uusim siserulapark.

See Kalamajas asuv kvartal liigub sisuliselt samasugust rada ehk järkjärguliselt inimmõõtmelisema keskkonna poole. Muinsuskaitse all olev kvartal kuulub endise Krulli masinatehase võrdlemisi tervikuna säilinud hoonetekompleksi juurde ja on suurepärane 20. sajandi alguse historitsistliku tööstusarhitektuuri esindaja.

Tallinn ja rulatamine

Nullindate algusest pole Tallinnas praktiliselt midagi rulatajatele ja teiste tänavaspordi harrastajatele siseruumides sõitmisvõimaluste loomiseks ette võetud. Kuid see-eest on linna mitmeid välirulaparke ehitatud. Pigem on Tallinna linnavalitsuses selle üle koosolekutel nalja visatud, et «rulatamine on ju tänavasport, sõitke tänaval».

Rulataja Kristjan Prik tegemas trikki nimega «kick flip transfer» ehk hüppamas ühest kaldteest teise Foto: Lauri Täht

Mõistagi seda ka tehakse, sest rulatamine on linnaruumis sündinud ja sinna ka jääb, kuid meie kliimavööndis on novembrist aprillini sõitmine muidugi ebareaalne.

2021. aasta jaanuaris kultuurilehele Sirp antud intervjuus tõdes linnapea Mihhail Kõlvart, et korralik siserulapark on Tallinnas tõepoolest puudu ja võimalusi otsitakse. Paraku puudub siiani avalik info, et midagi oleks tegelikult ka ette võetud.

Pääskülas endises kinos Koit tegutseb alates 2002. aastast küll noortekeskuse allüksusena siserulapark ja see on ühissõidukitega (nii bussi kui rongiga) hästi ligipääsetav. Kuid selle pindala on vaid 336 m², kuhu kõik pealinna tänavasportlased peavad ära mahtuma.

See rulahall on disainitud küll peamiselt BMX-rataste sõiduks. Tihtilugu esineb seal ülerahvastatuse tõttu ka ohtlikke olukordi. Kuid asi ei ole ohutusnõuete täitmata jätmises, vaid igapäevases ruumipuuduses, mistõttu rulatajad, trikiratturid, rulluisutajad ja tõukeratturid eramu suuruses ruumis korraga paarikümnekesi sõitma peavad.

2000-ndate rulaelu Kunda rulapargis Foto: Lauri Täht

Krulli rulapark pole esimene kord, kui kohalik rulatajate kogukond omavalitsuse töö üle võtab ja reaalselt linnas puuduva lünga täidab. Aastatel 2009–2013 tegutses Telliskivi loomelinnakus Haigla rulapark, mis tõi kokku inimesed, keda ühendas armastus rulatamise, pidutsemise ja kunsti vastu.

Olgugi et seda kogunemiskohta enam pole, kestavad seal tekkinud sõprussidemed ja Haigla kaubamärk siiani pidude ja raadiosaatena. Park loodi ilma igasuguse kohaliku omavalitsuse ja riigi toetuseta. Rulapargi asemel tegutseb nüüd riigi doteeritud teatrikeskus Vaba Lava.

2019. aasta alguses rajati Tallinnasse Kopli lõppu Loigu sisepark, mis on küll väike, kuid see-eest keskkütte, suure minirambi ja pisikese street-sektsiooniga. Taas kord on tegemist kohaliku rulakogukonna omaalgatusliku ettevõtmisega.

Ainult rulatajad ja tasuta

Krulli rulapargi idee algataja, rulataja Jaan Kokk räägib, et ühel eelmise aasta novembrikuu reede õhtul kontorist lahkudes sattus ta kokku ettevõtja Vallo Paaliga. «Jäin lobisema, et plaan on Koplis Loigu pargi minirambis rulatada. Kuna Vallo oli parasjagu otsimas Krulli kvartalisse tegevusi, mis võiks sinna inimesi kutsuda, siis äratas see temas huvi.» Jäädi muljetama, kuidas võiks rulatamine olla kvartalile kasulik.

Krulli siserulapargi eestvedaja, rulata Jaan Kokk Foto: Erakogu

«Kuna jutt oli huvitav, siis palus Vallo, et ma mõtleksin, kuidas seda teha ja ning mis selle jaoks vaja oleks. Kuna idee uuest pargist mulle meeldis, siis võtsin ühendust mõttekaaslase Siimuga. Siim vana hea skeidimees, kellel on tugevad seisukohad ning lahedad mõtted. Põrgatasime ideid ning jõudsime vettpidava plaani juurde, millised tingimused peavad olema täidetud, et asi saaks toimida.»

Plaan vajas ka kedagi, kes asja valmis ehitaks. «Esimene, kes pähe tuli, oli sõber Raul Urberg, keda ma teadsin kui Tartu südalinna rulapargi ehitajat ja Tähe tn 4 siserulapargi ühte loojat.»

Kolme peale tundus paras kamp, et plaan esitlemiseks valmis teha. «Käisime seejärel jutul, mida me teha tahaks ja kuidas seda teeks. Kuna Tallinn on läbi minu elu põhinenud sellistel siseparkidel, kus kõik saavad koos sõita (tõukeratas, rula, BMX ja rulliuisud) ning alati peab seal korraliku kopika välja käima, siis tahtsime, et asi oleks selline, nagu unistad. Ainult rulatajad ja tasuta.»

Krulli siserulapark – koht, kus oleks lõbus sõita ka nii, et ei pea kogu aeg suure hooga ringi lendama. Foto: Erakogu

Esitatud visioon Krulli kvartalile meeldis ning saadi roheline tuli. Ehitus algas selle aasta mai alguses ning park avati juuli lõpus.

Jaan Kokk räägib, et eesmärk oli luua park, mis vastakski just rulatajate soovidele, ja nii mõnegi arhitektuurse vormiga on silmas peetud kindlaid Eesti rulamehi. Park on loodud rulatajatelt rulatajatele ja on kõigile tasuta.

Rulapargi disaini ja arhitektuuri autorid on Raul Urberg, Siim Sild ning Jaan Kokk, kõik rulatajad. Nende idee oli luua park, kus oleks lõbus sõita ka nii, et ei pea «retsi panema». Ehk sa ei ole pidevalt kohustatud suure hooga ringi lendama nagu Pääsküla sisepargis. Lisaks sellele oli tähtis, et oleks palju vaba ruumi, kus niisama sõita ja veereda.

Põhilised kandvad mõtted pargi ehitamist saatvate arutelude juures olid Koka sõnul küsimused, et miks meil alati Helsingis Kontula siserulapargis lõbus on ning miks meil Eesti siseparkides vastik sõita on?

Rulatamine kui kunst

Vaadates Eesti rulakultuuri lähemalt ja tervikuna ning võrreldes seda 20 aasta taguse ajaga, tuleb tunnistada, et sõitjate tase on tänu väliparkide arengule ja olematutele siseparkidele sellegipoolest jõuliselt kasvanud. Eesti rulatajad võistlevad eelkõige Eestis, vahel ka Lätis ja Leedus. Tihti käiakse

Soomes, peamiselt Helsingis, kus on arenenud ühiskonnale omaselt palju nii väli- kui ka siseparke.

Siinkohal tooks välja ka Eesti rulatajate praeguse koorekihi: Aleksandr Tubin, Raul Urberg, Rain Lindemann, Meelis Erm, Romario Siimer, Allan Raudsepp, Kristo Õismets, Nils-Eerik Vesberg, Andris Kaldvee jne.

Toetajateta park ei valminud ja need on ka tahvlile kirja pandud. Foto: Erakogu

Võrreldes enamiku spordialadega on rulatamine ikkagi kunst ja linnaruum üks suur lõuend, mida oma äranägemise järgi vormida. Kuid seda kunsti saab pisut ametlikumal ja formaalsemal kujul peagi ka Pariisi 2024 suveolümpiamängudel näha.

Rulakultuuris on olulisel kohal ka suurüritused ja kokkutulekud, mis toimuvad tihtipeale siseruumides. Selliseks sündmuseks on meil Eestis juba üle 20 aasta Simple Session. Nagu ikka on kõik ajas pidevalt muutuv ning muutunud on ka Simple Sessioni kontseptsioon.

Kui varem toimusid üritused enamasti siseruumides, siis nüüd on hakatud sarnaselt Põhjamaadega (Copenhagen Open ja Helsinki HELride) osaliselt linna peale kolima, mis on muidugi sümpaatne. Sellel suvel toimusid Simple Sessioni üritused nii Viru keskuse treppidel, «Hämarikku» ümbritsevas väliruumis kui ka Vabaduse väljakul, kus lennati rulade ja BMXratastega üle tünnisauna.

Mainitud Copenhagen Openit nimetatakse suures plaanis ka rulatajate Woodstockiks, tegu on globaalse sündmusega, kuhu tulevad kokku rulakultuuri armastavad inimesed üle kogu maailma. Umbes nädalaks võtab see üritus linnas ohjad enda kätte, nagu korporandid ja tudengid volbriööl Tartus.

Pilt pealkirjaga «Fred Kotkas Hippie Jump». Ehk siis pildil kunstnik Fred Kotkas sooritamas hüpet. Foto: Lauri Täht

Sarnase kontseptsiooni ja sisuga ettevõtmine on Helsinki HELride. Kalambuurne põrgusõit, millele on nagu kord ja kohus omane üks korralik kaitsmeteta ülikiire mäest allasööst.

Kui rääkida rulakultuurist, peab rääkima ka rulavideotest. Rulavideo näitab konkreetse ajastu stiili, sõitjate taset, arhitektuurset linnaruumi. Selle juures on oluline ka video kunstiline tase, milles tähelepanuväärsel kohal muusika. Kui nüüd välja tuua üks Eesti rulavideo, mis tõenäoliselt viimase kümnendi, kui mitte kahe kümnendi üks monumentaalsemaid, siis on selleks Tartu rulatajate video «42010 DEPT», mille leiab Youtube’st (kasutaja 42010). Võib vist võrdluseks öelda, et see video on sisuliselt sama pöörane kui Florian Wahli viimane album «Katarsis garanteeritud».

Elu Pariisis

Aga liigume nüüd Pariisi ja vaatame, mis selle metropoli tänavatel toimub ja kes seal rulaga sõidavad.

Rulataja perspektiivist lähtuvalt on kõrvalseisjana võimalik linna ja selle sotsiaalset või asotsiaalset elu märkamatult jäädvustada. Selliste asjadega tegeleb näiteks Pariisi rulataja Yann Garin, kes kohaliku antropoloogina pikib oma igapäevastesse Instagrami rulavideotesse rulatamise kõrvale ka palju muud. Tema videoid vaadates saab peagi selgeks, et need on midagi enamat kui lihtsalt üks rulataja ja tema telefonist filmikaamera.

Mida me siis näeme? Palju mööduvat ilu.

Rulatajad sõitmas Republique’i väljakul, kus taustal poksib õhku keegi suure tahumatu peaga Rumeenia ehitaja, liikudes ühtlasi sujuvalt elektribugile üle. Samal ajal veereb jalgratta tagarattal mööda üks «äärelinna Buddha», kellele on saatjaks aegluubis mööduva kohaliku noordaami sügav dekoltee.

Või üks tüüpiline esmaspäev Trocadero (Palais de Chaillot) väliruumis, rulatajaid pole, aga seeeest on üks Tuneesia noormees end oma breiktantsu-kavaga sisse seadnud.

Või suvalises kohas kuskil magalarajoonis on üks kohalik oma päevinäinud Peugeot 206st kontserdilava teinud ja esitab eksperimentaalset araabia noise’i, mida siis ekstsentrikust kuulaja robocopilikult ekstaatilise koreograafiaga naudib.

Või inglitiibadega noormees istub violetsel stressipallil veekanali ääres ja keerab tobi, taustaks mängib Real Life’i «Send Me an Angel».

Või bussipeatuses tantsib pandalikult rinnahoidja väel täidlasepoolsem asiaat, pööreldes ümber oma telje, ja seda Hysteric Ego loo «Want Love» saatel. Vaat selline võibki rulakultuur linnas olla, ja nagu näeme, siis Pariisis ongi.